Leiame õige tee abivajajani

Oleme valinud toetama läbi oma sündmuste ja tegemiste lapsi ja noori, kes on sooritanud enesetapukatseid või on mõelnud selle sooritamisest. Üheskoos jõuame abivajajateni, kellele anda lootust, tuge ja ühtekuuluvus- ning turvatunnet. 
 
Kriisiolukorrad panevad meid tegutsema oma mugavustsoonist väljaspool. Ühest küljest muutub osa meist empaatilisemaks, kuid teisest küljest muutub maailm külmemaks, karmimaks, üksildasemaks. Lapsed on teatavasti olnud alati stressiolukorras need väikesed inimesed, kes võtavad enda kanda suurema osa stressist, kui peaksid ning muutuvad kahjuks seeläbi meie süsteemi puudujääkide ohvriks.
Laste depressioon ei ole sugugi uus asi ning koroonakriis on seda enam, kui lihtsalt võimendanud. Paari aasta eest näitasid uuringud, et 11-16 aastaste seast peaaegu pooled on mõelnud depressiivseid mõtteid ning lausa veerand on mõelnud suitsidaalselt. See statistika on hirmuäratav, eriti kuna meie peres kasvavad samuti kaks last, kellest üks on täpselt selles vanusevahemikus, keda uuriti.
Olenemata sellest, et vanusegrupp, keda uuriti on ohus, on ka väiksemate laste puhul ärevushäirete esinemine tõusujoones. Õpetajad räägivad üha enam lastest, kes tulles esimesse klassi, on juba teatud vaimse tervise häire või häiretega. 

Abi on nendele lastele tohutult keeruline leida, nagu me RoadAdventures meeskonnas oleme pidanud nentima. Esiti juba seetõttu, et psühholooge on vähem kui pooltes koolides. Rääkimata sellest, et praegune sotsiaalne isoleeritus on väga destruktiivse mõjuga. Lapsed pole ligi aasta näinud ega saanud lävida stabiilsest oma sõpradega. Mõelda vaid, et need lapsed, kellel oli enne emotsionaalselt keeruline, on nüüd kodus isoleeritud ja nende olukord on veelgi halvem.
 
Loomulikult on kodu lapsele väga suur tugi. Kuid, kui seal on midagi paigast ära, siis lapse enesetunne ja vaimne tervis kannatab selle all märkimisväärselt. 
2015. aastal tegi lastekaitse liit 13-15-aastaste laste seas uuringu, milles selgus laste ja vanemate eriarusaam koosveedetud aja tähendusest. Vanemad nimetasid koosveetmiseks passiivseid tegevusi nagu näiteks ühine poeskäik, ühine söömaaeg ja teleka vaatamine. Aga lapsed ootaksid hoopiski aktiivseid tegevusi: ühiseid väljasõite, matkasid, koos tegutsemist, koos mängimist. See on kurb tõsiasi ning näitab, kuivõrd suur lõhe on vanemate ja laste omavahelises suhtluses ja teineteise mõistmises.
 
Kuna tegu on väga habraste väikeste inimestega, kaitstakse nende õigusi, turvalisust ja identiteeti väga rangelt. See on teinud keerulisemaks jõuda RoadAdventuresi meeskonnaga abivajani, kuid olles juba erinevate organisatsioonidega suhelnud, teab  RoadAdventures, et läbi õigete ja heade inimeste südamete jõuame me täpselt nendeni, kellega saab koostöö võimalikuks.
 
Meie ühiseks eesmärgiks koostööpartneritega on anda lastele just seda, mida nad vajavad - ühiseid väljasõite, matkasid, koos tegutsemist ja koos mängimist. Samuti oleme planeerinud tegevused, mis tõstavad laste ja noorte motivatsiooni enda elus pingutma ja avardavad suurel määral eluliselt maailmavaadet.
Meie üritused ongi just need, kus planeerimise, organiseerimise ja kogu köögi-poole oleme ise vanemate eest ära teinud. Kui ka sina tead kedagi, kes teab kedagi, kes täiustaks meie sündmusi mitte ainult nendele lastele vaid ka nendele peredele, kus vajavad seda vaheldust, koos tegemist, ühiseid väljasõite, et leevendada depressiivseid mõtteid, anna nad meile üles.
 
Loomulikult töötame me edasi väsimatult, et leida rohkem koostööpartnereid ja/või organisatsioone, kes oleks sillaks RoadAdventures'i ja abivajavate laste ning nende perede vahel.
  
Kirjuta meile: tere@roadadventures.ee 
Täpsemalt kuidas ja millised tegevused sh rahaline toetus jõuab läbi meie nendeni, hakkame kajastama RoadAdventuresi tulevases blogis, mille lisame kodulehele.